praegu on mu 100 happy days värk poole peal. nii umbes täpselt. Ja nüüd kirjtuan teile endast ja Nakatust ja kui happy happy happy ma üldkokkuvõttes olen. Seega. nakatul alustasin 1.mai ning tegimeplaane et oktoobrist lähme tartu talveks ja kõik jutud, aga. Nüüd ei lähe ma kuhugi. Nakautl on tegemist nii jõuludeni. :) Nakatu, minu teine kodu.Koerad on minu minu ja majad on minu minu :D Eriti seda tunnet on nüüd kui siim oleme elanud nädala ja siis veel nüüd nädala ja Elet ei ole ja sie mäsama peab. ja kui Ele tagasi tuleb nüüd ,saab värskuse ka uue, üks ikka igav. Kasvõi praegune grupp jahimehi, saab neilekolm korda päevas süüa teha ning kui nad täna veel hleistasid, et tule käruga metsa, toome põdra koju :D häppi häppi häppi. Käisin nagu väike laps ümber aurava põdra sisikonna ja paitasin Villit (Olevi uus tubli käsilane), et tubli tubli tubli koer:D Ja kuidas inimese ära minnes ikka kõik tänavad ja hea söök ja kõik timm. Aasta tagasi kui keegi oleks öelnud, et ma töötan turismitalus ning teen reaalselt süüa pulmadeks, 30-50stele grupidele, majutan ja toitlustan 10ste gruppide viisi jahimehi, neveeeer. Seda enam et Sparglis töötasin. Mudiugi ega nüüd need söögid kulinaaria tipud pole ja Spargli pardirinnafilee vastu ei saa ma mitte kunagi :D Seega ,elu viskab ägedaid vimkasid sisse. Ilma kuu ajata Inglsimaal poleks ma iial siin. Keegi kogemata ütles,et minna edasi,tuleb vahepeal samm tagasi astuda :) ja here I am, hakkame Siimuga Valka kolima.

Siinkohal tervitask arvatavasti ära röövitud venda ja Rosinat,kes pole kaks päeva enam selfisid saatnud :(