Miks ta ära ei lähe??
Täna ärkasin kuidagi eriti uimasena 10 ajal. Sest taaskord läksin megahilja (tegelikult 1 ei ole megahilja,aga hommikul tundub nagu oleksin kell 4 magama läinud) magama. Aga ma ei õpi ka. Sõin hommikusöögi ära, jõin oma magic tee ära (ma juba olen parem inimene) ning köök korda. Ja rehe taha puid laduma. Täna oli mingi eriti ilus ilm ka niiet supper oli olla päikse käes. Kui iss lõunal ära käis, sõin ma ka lõuna ära ja vedelesin ja lihtsalt ootasin kuna ma jooksma saan minna. Täna jooksin ilusti viis ja oma parimale ajale jooksin nii minuti jagu lisaks, seegaoli raske joosta:D
Ma ei saa üldse aru, et kõik need blogijad, kes praegu kõik on hakanud sportima (ma ju spordiblogisid pole viitsinud jälgida:D) ja kõik need värsked ja indu täis sportijad (nagu ka mina) räägivad kui head ja lihtsad ja mõnusad kõik trennid on.. Whaaaaat? Ma suren iga kord ja tunnen viimasel piiiikal ja aeglasel tõusul,et jalad enam ei taha enam jaksata ja kuskilt poole pole märgata, et lihtsamaks läheb.. Kuigi jooksen sama maad enamvähem sama ajaga. Sellest ma saan saan aru et kui ma pole viitsinud kaks päeva jooksnud ja siis lähen, siis on ikka raskem ja see on ka see päev, kus tavaliselt 4 km jooksen ja siis edasi 5km. Mul tuleb see hää tunne kui juba puhtaks olen pestud ja natuke hinganud, ehk täpselt siis kui suitsetama saan minna:D Nii kaua kui külmavett näkku lahmin, et värv näos normaliseeruks mõtlen ainult kui tubli ma olin et ma nagu jooksin:DTegelikult mul ikka nii iga 5s jooks on tõesti mõnus, kus ma pole surnud ega mõtle kuidas saaks end vee all hoida..
Tegelt tuleb hea tunne ka siis kui Karulas joostes jooksen kaalukojani ära ja tagasiteel jõuan kruusateeni, sest siis tunnen et enam pole midagi jäänud:D Ja teeotsast alla on lausa lust joosta. :)
No comments:
Post a Comment