Kallid sõbrad..
Täna jagan teiega üht retsepti pealkirjaga "valu=mõnu".
Töökäik: käige jooksmas septembri lõpus, oktoobri alguses (muidugi alustage juba suvel :) ). Siis ärge tehke mitte midagi järgmised kolm kuud (ja võtke juurde/tagasi 4-5 kg), hea küll 4 kuud. Siis käige aeroobikas. See kaks korda nädalas aeroobka teema on vajalik selleks, et te looksite endale illusiooni,et olete oma kehalise staatusega sealmaal kui jooksmas käisite 4 korda nädalas 5 km kord. Niii. nüüd läheb huvitavaks..
Eile võtsin end kätte uuel või siis taasavastatud uuel viisil ja lõpuks sain õue jooksma oma "tavapärast" 5 km tiiru. Alguses oli veits raske, poole peal oli kehva hingata, aga selle ajasin köha ja tatise nina peale.. Kui jõudsin viaduktide alla, olin suremasja mul oli kilomeeter jäänud, are you .
kiddingme??? Niigi tegin pea kilomeetri võrra lühema tiiru... Tempo iseenesest Nike Runningu andmetel eriti aeglasem polnud, augustis tegin tunduvalt aeglasemaid kesk. tempot.. Aga... that's not the point.
Ma jooksin 4,25 km, ma ei jõudnudisegi dušši all püsti seista!Muidugi rääkimatavenitamisest, aga ma ausal ei suutnud.. Tund aega hiljem oli tunne hea ja ei mäletanudki seda viimase kilomeetri tunnet.
Natuke halenaljakas olukord, sest sain väga hästi aru, mis homsel päeval toimub,aga lootsin oma tohutule "aeroobika-ettevalmistusele"... not gonna happen..

Nüüd see "valu=mõnu". Ma ei saa vetsus käia, ma ei saa trepist käia. Mul oli tööl valus kontoritooli jalgadega liigutada! :D

Kahju, et täna nii niiske ja vastik oli. Oleks ühe tiiru veel teinud! Aga natuke tahaks hoida seda köha ja tatti, et see jama läbi saaks.

Ühesõnaga, et see jooksuhullus hakkab uuestipeale! Ja kui ma sel "jooksuhooajal" suudan igas kuus 100 km ära joosta, olen tehtud mutt.
See ei ole lubadus.. Selline secret eesmärk endale, ega ma seda ju kõvahäälega ei öelnud.. :D